Aasalt tõusmas on kajakate parv,
päike kiiri saadab varjude riiki
Udust tõusnud on aastate hurm,
lahku tuleb meil minna siiski

Na-na-naa…

Pisar pihku poeta, silmad üles löö,
vaata kõrvale, taha ja ette
Igaühel oma armastus ja töö,
miski seob meid siiski ühte

Ja kui aasta pärast jälle kokku saab,
Koit ja Hämarik on ulatanud käe
Kadun'd uduloor ja ära lõppen'd päev,
tund siis tundi uuesti loob