hetkeks vaibub valgus
hetkeks kustub kära
astud mööda õhku
mälestuste tänav
aratundmisrõõmsus
aja taandumine
selles imeaias sinus sünnib ime

sillal langeb pisar
tajumata ilma
suurelt väike kaotus
päike ohkab: "hilja!"
esimene sõna
päev täis ootamisi
kõike sa siit haaraks
mõtled endamisi

äkki püüab vihm sind
tantsid mööda tuuli
naeratus veepeegleis
lipsad läbi puurist
silmad veel kord sulged
pihus kuuled hääli
ise uskumata
kõike seda väärid

peagi käes on õhtu
koju kiirelt ruttad
rõõm ja kurbus segi
naerda või siis nutta
mälestustest värav
käes veel lemmik lelu
pilvelt langeb suule
see on minu elu